VASTUPANU NÕUKOGUDE LIIDULE 1939-1940:REŽIIM JA ÜHISKOND

03.03.2000 DISKUSSIOONI ETTEKANDED

(Kuna ettekanded jäid lindistamata, on allpool ära toodud Magnus Ilmjärve ja Viktor Niitsoo ettekannete kirjalikud tekstid, mis mõnevõrra võivad erineda diskussioonil ettekantust.)

 

MAGNUS ILMJÄRV: ALISTUMINE 1939/40

Nüüd, rohkem kui pool sajandit hiljem tunduvad meist paljudele sündmused 1939. aasta sügisel ja kõik sellele järgnev mingi fataalse ajana, mil Balti riikide saatus kusagil kaugel rohkem kui pooleks sajandiks ära otsustati. 1939/1940. aasta sündmustest rääkides ja kirjutades põrkume sageli mõistele "tagantjärele tarkus." See on arutlemine selle üle, et kui oleks toimitud nii või naa, siis missugune oleks olnud saatus. Üldlevinud on arvamus, et tekkinud olukorras puudus Eestil jt. Balti riikidel igasugune võimalus midagi muuta ja riigijuhtide otsustused olid peaaegu briljantsed. Toimunut õigustatakse väitega, et kui olekski toimitud teisiti, võinuks tagajärjed olla veelgi hullemad. Sellise mõtteviisi lähtub muidugi Eesti geograafilisest asendist ja väiksusest.
Ei saa eitada, et Eesti jt. Balti riikide iseseisvuse sünni juures oli oluline suurpoliitilise konstellatsiooni muutumine, kuid sellele lisandus subjektiivse faktorina tahe ja tahteavaldus saada iseseivaks ja iseseisvus sündis. Iseseisvuse kadumise juures oli taas oluliseks faktoriks suurpoliitilise konstellatsiooni muutumine, kuid sellele ei kaasnenud subjektiivse faktorina mingit tahteavaldust jääda iseseisvaks.
Ei saa eitada, et olukord oli komplitseeritud. Kuid otsused toimida just nii, nagu toimiti, langetati Tallinnas, Riias ja Kaunases. Otsust hääletult alistuda ei tehtud 23. augustil Moskvas. Kindel on see, et 1939. aasta sügisel saadud kollektiivne trauma määrab veel kaua meie arusaamu maailmast. On ka selge, et 1939/1940 aastas sündmuste üle arutlemine saadab meid kogu selle sajandi, aga võib-olla, et suure osa järgmisestki. Siinkohal jätame tagantjärele tarkuse ja vaatleme, mis tegelikult juhtus, missugused olid põhjused ja nende tagajärjed. Ettekanne on jagatud kolme ossa: Mida teati Molotovi-Ribbentropi lepingust, Eesti välispoliitika 1939. Aasta septembris ja võrdlus Soomega.

Meid huvitab pigem küsimus, mida teati Tallinnas ja Riias sellest, mis juhtus 23. augustil 1939 Moskvas. Ennustusi, et Saksamaa ja Nõukogude Liidu kokkulepe võib toimuda kahe suurriigi vahele jäävate riikide arvel, oli maailma ajakirjanduses ja ka Eesti juhtide suust kõlanud nii 20. kui 30. aastatel. Siinkohal pole mõtet üles lugeda kõiki fakte. Kuuldused Balti riikide iseseisvuse arvel sõlmitavast Saksa-Nõukogude Liidu kokkuleppest levisid juba 1939. aasta suvel ja jõudsid ka Eesti ja Läti diplomaatide ettekannetesse. Ka Molotovi-Ribbentropi lepingu sõlmimise järel kirjutatud ettekannetes räägiti kuuldustest, et Moskvas sõlmitud lepinguga olid Balti riigid jäänud Nõukogude Liidu huvisfääri. Ka lääneriikide ajakirjandus kirjutas sellest, mida tähendas leping Balti riikide julgeolekule. 26. augustil sai Eesti sõjaväejuhtkond usaldusväärsest allikast informatsiooni sellest, mis juhtus 23. augustil Moskvas - teate sellest, et Saksamaa oli andnud Eesti Nõukogude Liidu huvisfääri. Seda, mis oli tulemas, teati ka Riias. Samal päeval, 26. augustil, telegrafeeris Läti Berliini saadik Edgars Krievinsh Riiga kuidas korraldatakse järgnevalt suhted Balti aladel. Ettekandes rõhutati kolme momenti: Venemaa tunnistab Saksamaa nõuet vaadelda Balti riike Saksamaa majandusliku baasina; Saksamaa jätab Venemaale õiguse kaitsta oma elulisi huve Balti sadamates; Balti riikide iseseisvus ei kitsendata.
Augusti lõpus sai Tallinnas selgeks ka see, et Saksamaalt pole mingit sõjalist abi tulemas. Meenutame, siinkohal, et Nõukogude Liit ja Saksamaa leppisid kokku, et hoiavad piiririikide kohta sõlmitud kokkulepet salajas. Mitteametlik Saksa välispoliitika ei teinud aga saladust Molotovi-Ribbentropi lepingu tähendusest Balti riikidele. Siin tekib õigustatult küsimus, miks paljastas Berliin salaprotokolli sisu ja kui Balti riikides teati selle tähendust, siis miks jäädi ootama Nõukogude Liidu aktsioone ega kooskõlastanud omavahel välis- ja sõjalis- poliitilist tegevust. Millega seda seletada? Miks desinformeerisid Eesti, Läti ja Leedu valitsused oma rahvast väitega, et suurriigid austavad Balti riikide neutraliteeti?

Saksamaa kallaletungiga Poolale 1. septembril 1939 algas Teine Maailmasõda. Sellel hetkel teati Eestis, et Nõukogude Liit koondas suuri väeüksusi Eesti ja Läti piirile. Eesti, erinevalt Leedust, Lätist ja Soomest ei teostanud ka mitte osalist mobilisatsiooni. Põhjenduseks toodi väide, et Nõukogude Liit võib pidada mobilisatsiooni enda vastu sihituks ja rünnata. Balti riikide strateegilist asendit silmas pidades oldi Tallinnas veendunud, et Baltikumi saatuse määrab Saksa-Nõukogude sõda, mis toob kaasa Nõukogude Liidu kiire kokkuvarisemise. Seega sooviti võita aega ja oodata ära Saksamaa rünnak itta. Äraootavale seisukohale asumine lubab väita, et otsus Nõukogude Liidule alistumiseks langetati juba augusti lõpus või septembri esimestel päevadel. Kõik järgnevalt toimunu oli vaid püüd iga hinna eest vältida sõjalist kokkupõrget Nõukogude Liiduga - leida rahumeelne lahendus, mis võimaldaks ära oodata Saksa-Nõukogude sõja puhkemise.

Ajendiks Nõukogude Liidu ekspansioonile Baltikumis sai teatavasti Tallinna sadamas 15. septembril interneeritud Poola allveelaeva Orzel põgenemine. Moskva kasutas oskuslikult Orzeli juhtumit, et näidata maailmale oma julgeoleku ohustamist. 19. septembril avaldati Pravdas TASSi teade, milles märgiti, et Poola ja ka teiste riikide allveelaevad varjavad end Balti riikide sadamates, leides toetust Eesti valitsusringkondadelt. Järgmisel päeval teatas välisasjade rahvakomissar Molotov Eesti Moskva saadik August Reile, et punalaevastik alustab allveelaeva otsinguid Tallinna lähemas ümbruses. Eesti ei protestinud. Teatati, et Eesti vaatleb Nõukogude laevastikku kui neutraalse riigi oma, tervitab jälitusaktsiooni Eesti vetes ja võtab ise tarvitusele kõik abinõud Poola piraatlaeva tabamiseks.

Välisajakirjandus aga reageeris sündmustele energiliselt. Juba 16. septembril, Orzeli põgenemise eel, kirjutas välismaa ajakirjandus, et Nõukogude valitsus valmistub vallutama Riiat ja kavatseb ühendada Eesti ja Läti Nõukogude Liiduga. Orzeli põgenemise järel, teatasid näiteks mitmed Soome ja Rootsi lehed, et Nõukogude oli asunud blokeerima Tallinna sadamat.
Missugune oli Eesti valitsuse reaktsioon sellisele teatele? Järgmisel päeval süüdistasid Eesti ajalehed sõjavägede staabi ja propagandatalituse korraldusel Soome ja Rootsi ajalehti tendentslike uudiste levitamises. Nimetatud välislehtede number konfiskeeriti siseministri otsusega ja nende sissetoomine Eestisse keelati. Põhjenduseks toodi väide, et sellised teated kahjustavad riigi iseseisvust ja julgeolekut ning võivad ajada ärevusse avaliku arvamuse.

Välisajakirjanduses ilmunud teadetest ja välisraadiojaamade informatsioonist ja eesti piiridele koondatud punaarmee üksustest tulenevalt ähvardas olukord väljuda Eesti juhtkonna kontrolli alt. Üheltpoolt tekkis reaalne oht saada mingi piirivahejuhtumi tõttu sõtta kisutud. Teiseltpoolt oli rahvas teada saamas seda, mida vähesed juhtkonnast teadsid juba augusti lõpus.
20. septembril toimus valitsuse salajane koosolek. Selle hetkeni oli Eesti juhtkond oodanud Nõukogude Liidu nõudmisi. Neid ei tulnud ka Orzeli põgenemise järel. Sellest koosolekust, millel langetatud otsused mõjutasid Eesti riigi ja kogu Baltikumi saatust, säilinud vaid peaminister Kaarel Eenpalu, välisminister Karl Selteri ja riigisekretär Karl Terrase allkirja kandev valitsuse otsus paluda presidenti heaks kiita Eesti ja Nõukogude Liidu kaubanduslepingu sõlmimine ja volitada välisminister Selterit kokkulepe alla kirjutada. Arvestati, et Selter jõuab Moskvast venelaste nõudmisi valgustava informatsiooniga tagasi viie päeva pärast. Seepärast otsustati samal päeval 25 septembriks kokku kutsuda Riigivolikogu- ja Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjoni ühine koosolek. Kriisi haripunktis paluski välisminister Nõukogude Liidu Tallinna saadikult kutset Moskvasse. Palvet põhjendas välisminister sooviga anda allkiri sõlmitavale kaubanduslepingule. Märgime siin, et viimati oli Moskvat külastanud välisminister Seljamaa 1934. aasta suvel. Need, kes otsustasid Selteri Moskvasse saatmise olid teadlikud sellest, mida Moskvas hakatakse rääkima. Kaks päeva enne Nõukogude Liidu nõudmiste teatavaks saamist ütles Selter vestluses Läti Tallinna saadikuga, et Nõukogude Liidu protektoraat Eesti üle saab olema niisuguse iseloomuga, et "isegi teised (Läti ja Leedu M.I.) seda endale sooviksid…" 22. septembri õhtul sõitiski Selter Moskvasse. Ametlikult teatati, et Nõukogude valitsus kutsus välisministri Moskvasse kaubanduslepingut alla kirjutama. Sellest, et kutse Moskvasse muretseti ise, ei räägitud.

Kuuldused sellest, et peatselt hakatakse Moskvas rääkima protektoraadist Eesti üle, liikusid Skandinaavia riikide diplomaatilistes ringkondades juba septembri keskel. Midagi imbus kusagilt läbi. 23. septembril kuulutas Eesti välisministeerium kuuldused alusetuks. Väideti, et küsimus oli ainult kaubanduslepingus, mille kohaselt Eesti müüb venelastele piima ja sigu. Kuidas käituti Moskvas? Saades Molotovilt 24. septembri õhtul nõude vastastikuse abistamise lepingu sõlmimiseks ja baaside saamiseks pakkus välisminister kohe Molotovi küsitud Tallinna ja Pärnu asemel baase Saaremaal, Hiiumaal ja Paldiskis. Ka see näitab, et baaside andmist oli Tallinnas juba eelnevalt arutatud. Väliseesti ajaloolane Evald Uustalu on nimetanud Karl Selteri Moskva visiiti Hacha tegemiseks Kremlis. Siin on mõeldud Tshehhoslovakkia presidendi Emil Hacha käitumist Berliinis 1939. aasta märtsis. Sellele võib vastu vaielda ja ka nõustuda. Muide nii arutles Moskva läbirääkimiste ajal ka üks delegatsiooni liikmetest Ants Piip. Piip kirjutas delegatsiooni omavahelistest vestlustest Eesti Moskva saatkonnas 27. septembri õhtul: "Mis teha, vabatahtlikult nõustuda sõjalise okupatsiooniga/…/ jõuga vastupanek on kergemeelsus. Kes teab, kas ajaloo ees Hacha ei osutu õigeksmõistetuks? Nii baasid kui suur garnison tähendab alistada oma reaalne saatus teisele. Aga mis on alternatiiv? Mõttetu verevalamine ja häving. Võib-olla, et vastasel korral jääb rahvas elama ja aeg annab arutust."

Kuidas käitus Eesti juhtkond kriisi haripunktis, st Orzeli põgenemise järel, enne baaside lepingu sõlmimist? Karm tsensuur ajakirjanduse üle suutis ära hoida Ida-Euroopa jagamist ja Balti riikide tulevikku puudutavate teadete jõudmise ajakirjandusse ja võimaldas jätkata avaliku arvamuse desinformeerimist. 24. septembril ühes avalikus kõnes väitis peaminister Eenpalu, et Eestit ei ähvarda mittemingisugune oht. Peaminister teatas, et valitsus hakkab kõigi vahenditega võitlema kuulujuttude levitajate vastu. Siin mõeldi neid, kes rääkisid punaarmee peatsest saabumisest ja Eesti iseseisvuse lõpust. Ajakirjanduse kaudu kutsuti rahvast üles nuhkima ja peale kaebama - teatama poliitilisele politseile isikutest, kes rääkisid punaarmee peatsest saabumisest. Poliitilisele politseile anti ülesanne selliste isikute väljaselgitamiseks ja karistamiseks.

Kas otsiti abi? Arhiivimaterjalid näitavad veenvalt, et naaberriikidelt ei otsitud poliitilist ega ka sõjalist abi. Moskvas toimuvaid läbirääkimisi püüti hoida täielikus saladuses. Välisesindajatele anti eksiteele viivaid teateid. Pärast baaside lepingu sõlmimist levitati kuuldusi, et otsustaval hetkel olid Soome ja Läti keeldunud Eestit sõjaliselt ja diplomaatiliselt abistamast. Arhiivimaterjalid tõestavad veenvalt, et Eesti välissaadikuid ja Eestisse akrediteeritud saadikuid, väljaarvatud Saksa saadik, informeeriti Moskva nõudmistest alles peale seda, kui otsus nõudmiste vastuvõtmiseks ja lepingu sõlmimiseks oli langetatud. Kriisi haripunktis teatati koguni välisriikide diplomaatilistele esindajatele, et Eesti piiridele koondatud Nõukogude väed on ära viidud. Mitmed Eesti välissaadikud, saades teada nn. vastastikuse abistamise lepingu sõlmimisest ei suutnud uskuda kuidas valitsus üldse sai pidada läbirääkimisi selliselt aluselt. Seda, et Lätilt ega ka Soomelt ei otsitud abi tunnistasid nii Selter kui Laidoner mitmetes neljasilmavestlustes. 1940. aasta jaanuaris tunnistas Selter Läti Tallinna saadikule, et temale olnud juba peale esimest minutit Molotovi kabinetis selge, et Läti abi ei saa Eestit päästa.
Tõsi, hetkel, kui Selter sõitis Moskvasse, sondeerisid ka Läti valitsuse liikmed Nõukogude saadiku kaudu pinda pooli rahuldava lahenduse saavutamiseks. Võib öelda, et tegemist oli Eesti ja Läti tormijooksuga Moskvasse. Selle võitsid eestlased.

Ka väited, et septembri teisel poolel pöörduti sõjalise abi saamiseks Saksamaa poole, ei vasta tõele. Nagu juba öeldud juba augusti lõpus oli selge, et Saksamaa oli loovutanud Eesti ja Läti Nõukogude Liidu huvisfääri ja sõjalist abi pole tulemas. Septembri alguses tegi Leedu valitsus Eestile ja Lätile ettepaneku korraldada 14. septembril, Baltikumis kujunenud olukorra arutamiseks Balti liidu erakorraline välisministrite konverents. Läti vastus ettepanekule oli pooldav. Eesti lükkas ettepaneku tagasi, "kui ohtliku hetke poliitilises olukorras."

Millele loodeti?

Hitler tahtis 1939. a. sügisel saavutada läänerindel kiiret lahendust. Sõda läänes loodeti lõpetada jõuluks. See oli ka Tallinnas teada. Kuid samas hellitati Berliinis lootusi kokkuleppest Inglismaaga. Hitleri poolt kavandatud läänofensiiv lükati seepärast üha edasi. Diktaator mõistis, et Prantsusmaa ründamine Belgia ja Hollandi erapooletust rikkudes oleks lõplik hoop leppimisvõimalustele lääneriikidega. Vaatamata 23. augusti lepingule ei varjanud sakslased Balti riikide esindajate ees, et põhieesmärgiks jääb Nõukogude Liidu hävitamine. Berliin soovitas mõista, et Saksamaa käed on seotud läänes ja Nõukogude Liidu baasid on ajutine nähtus. Saksa sõjamasin oli demonstreerinud sõjas Poolaga oma võimsust. Balti riikides arvati, et pärast Poola purustamist on võimalik lahendada Inglismaa, Prantsusmaa ja Saksamaa vahelised vastuolud kokkuleppe teel. Teati, et Saksa ja Nõukogude Liidu vahelises sõjas kulgeb Saksa sõjatee läbi Baltimaade. Tallinnas mõisteti, et sõda läänes oli esimene faas võitlusest Nõukogude Liidu vastu. Kardeti Saksamaa sõjalist kokkuvarisemist. Seda peeti ainsa jõuteguri kadumiseks, kes suutis Nõukogude Liitu ohjeldada. Vaatamata sellele, et Saksamaa, kes oli murdnud kõiki sõlmitud lepinguid ja ohverdanud Balti riigid venelastele usuti, et Berliin teeb siiski midagi takistamaks Eesti lõplikku okupeerimist ja bolsheviseerimist. Nagu juba öeldud konsulteeriti septembrikriisi päevil pidevat Saksa välisministeeriumiga. Berliin soovitas Moskva nõudmised kiiresti vastu võtta. Nii ka tehti. Sakslased andsid Balti riikide esindajatele suusõnalisi katteta lubadusi, et sõjamajanduslikest huvidest lähtudes hoiab Saksamaa Nõukogude Liitu vaos, nii et Balti riikide ühiskondlik kord ei kannata.
Pärast vastastikuse abistamise lepingute sõlmimist tekkinud olukorda nimetati kõrgemate Eesti sõjaväelaste poolt viivitusvõitluseks. Valitsevates ringkondades usuti, et olles alandlik ja järeleandlik on Nõukogude Liiduga võimalik mängida ja säilitada Saksa-Nõukogude Liidu sõja alguseni senist riiklikku korraldust ja omandit.

Meenutame, et 30. aastatel peetud avalikes kõnedes olid Eesti juhid korduvalt deklareerinud valmisolekut osutada relvastatud vastupanu mistahes vaenlase vastu. Näiteks veel kolm päeva enne Molotovi-Ribbentropi lepingu sõlmimist oli Päts ühes avalikus kõnes teatanud: "See poleks enam eesti mees ega eesti naine, kes siis kahtlema lööks kui on vaja oma kalli kodumaa eest võitlusse astuda/…/" Nüüd, kui agressor ulatas käe võeti see sõnalausumata vastu. Pärast nn vastastikuse abistamise pakti sõlmimist peetud kõnes teatas president, et Nõukogude Liidu nõudmistes polnud midagi ebaharilikku, sest Eesti riigi ajalugu, geograafiline ja poliitiline olukord oli näidanud vajadust jõuda kokkuleppele Nõukogude Liiduga.
Mida mõtles aga rahvas sellel Eesti riigi saatuslikul hetkel? Märgime siin, et olukorras, kus parteid olid keelustatud, sõjaväejuhtkond ja poliitiline politsei töötasid käsikäes hääletu alistumise heaks, ajakirjanduse üle valitses karm tsensuur, puudus võimalus protestida. Ka ebademokraatlikult valitud Riigikogu säilitas kuulekuse ega protestinud. Leidus organisatsioone ja üksikisikuid, kes saatsid presidendile telegramme, milles alistumine heaks kiideti. Kuid leidus ka neid, kes nii ei arvanud. Tsiteerime siinkohal ühe koolipoisi 1939. aasta oktoobris presidendile kirjutatud kirja: "Mina ei leia mingit põhjust Teie poliitika heakskiitmiseks ja õnnitlemiseks /…/ Juba väga halb oli see, et Teie ei läbenud rahvale avalikult teatada, millist kaubalepingut sõlmitakse Moskvas /…/ Jutu eest, mis väljus kohvikust või turult, võis täna saada 3000 krooni, kuid homme oli see kõik tõsi /…/ kindel on see, et Teie olete päästnud meid meie riiklikust iseseisvusest vähemalt veerandsajaks aastaks/…/"

1940. aasta 16. juuni keskpäeval okupeerisid punaarmee üksused Tallinna. Missuguseid avaldusi tegi riigivõim olukorras, kus võimalus pöörduda protestiga maailma avaliku arvamuse poole oli olemas. 17.-21. juunini oli veel võimalik kasutada Riigi Ringhäälingut ja ka ajakirjandust asjade nimetamiseks õigete nimedega. Eesti valitsus ei teinud seda. Ajakirjanduses teatati, et Nõukogude valitsus esitas Eesti valitsusele nõudmisi, mille sihiks on Eesti ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud vastastikuse abistamise pakti täitmise kindlustamine. 18. juunil pöördus raadio kaudu rahva poole Eesti peaminister Jüri Uluots. Ka tema ei rääkinud okupatsioonist vaid ainult vastastikuse abistamise pakti täitmise kindlustamisest ja nõukogude sõjavägede paigutamisest ning vastastikusest usaldusest. Nii nagu 1939. aasta septembrikriisi päevil ei informeeritud ka nüüd välissaadikuid Nõukogude ultimaatumist. Ultimaatumi tingimusteta vastuvõtmist põhjendasid Eesti juhid vajadusega päästa Eesti rahvas.

Selge on see, et Balti riigid poleks suutnud vältida Nõukogude ja sellele järgnenud Saksa okupatsiooni. Küsimus saaks olla ainult selles kas edukas välis- ja sisepoliitika suutnuks ära hoida maa annekteerimist. Arvamus, et 1939. aasta sügisel puudus Balti riikidel alternatiiv on üldlevinud. Siinkohal tuleb tõdeda, et alternatiivide puhul on tegemist keerulise küsimusega. Keerulisus seisneb selles, et vastuse otsimisel võime laskuda ebateaduslikesse spekulatsioonidesse. Jutt võiks olla vaid mingi hüpoteesi tõstatamisest ja mingist sündmuste võimaliku arengu mudelist, mis baseeruks reaalsetel faktidel. Vaadelgem järgnevalt, missugused võimalused või valikud olid Balti riikidel olukorras, kus kaks suurriiki olid sõlminud tehingu nende arvel.

Esimene alternatiiv: sõjaline vastupanu. Meenutagem kolmepoolseid läbirääkimisi 1939. aasta suvel. Siis mõisteti, et punasõdurite sattumine Balti riikide territooriumile tähendab omariikluse lõppu. Toona deklareerisid Eesti ja Läti juhid valmisolekut osutada kõigi vahenditega agressorile vastupanu. Tõsi, 1939. aasta suvel lootsid Eesti ja Läti loota Saksamaa toetusele. 1939. aasta sügisel oli see ära langenud ja Nõukogude Liit oli koondanud Balti riikide piiridele suured väeüksused. 1939. aasta septembrisündmusi Eestis on sageli võrreldud Soomega. Soome Talvesõda ja Balti rahvaid tabanud repressioonid tekitavad paratamatult küsimuse kuivõrd arukas oli nn. vastastikuse abistamise lepingu sõlmimine. Teises maailmasõjas langes võõras mundris 25 000 eesti sõdurit. Teoreetiliselt oli kõigi kolme Balti riigi puhul muidugi tegemist märkimisväärse sõjalise jõuga, mis sõjaliselt potentsiaalilt ületas Soomet.
Kuid sõjaline kaitseliit eksisteeris vaid Eesti ja Läti vahel ja ainult paberil. Eesti ja Leedu vahel sõjaline koostöö puudus. Kuid Soome idapiir oli looduslike tingimuste tõttu siiski paremini kaitstud ja erinevalt Balti riikidest olid Soomel Rootsi näol ühendusteed sõjamaterjalide saamiseks Soomele sõbralikest riikidest. Soome elanikkond moodustas ainult pool kolme Balti riigi elanikkonnast. Soomel oli kaks korda pikem piir Nõukogude Liiduga, kuid Soome idapiir oli looduslike tingimuste tõttu siiski paremini kaitstud. Kuid siinkohal ei võiks unustada, et Balti riigid ei jõudnud sõdadevahel kaitsepoliitilistes küsimustes kunagi üksmeelele. Läti ja Leedu ei suutnud langetada lõplikku otsust missuguse suurriigi poolel sõjas sõdida. Erinevalt Balti riikidest oli Soomel ühendustee sõjamaterjalide saamiseks Rootsi näol olemas. Balti riikidel selline tagala puudus. Ka Saksamaa suhtumine Soome ja Balti riikidesse oli erinev, seda vaatamata Molotovi-Ribbentropi lepingu salajasele lisaprotokollile. Põhjuseks olid Saksa sõjamajanduslikud huvid. Ametlik Saksa välispoliitika püüdis rõhutada huvi puudumist Soome vastu. Mitteametlikult aga õhutati Soomet järeleandmatusele. Kardeti, et kui Soome rahuldab Nõukogude Liidu nõudmised on sellega koheselt ohustatud Rootsi rauamaagitarned, millest Saksa sõjatööstus olenes. Tooraineküsimus oli Saksamaale sõjas esmajärgulise tähtsusega. Talvesõja ajal müüs Saksamaa suurtes kogustes relvi Rootsile. See võimaldas Rootsil müüa oma relvad Soomele. Sõjakolde tekkimine Baltikumis löönuks segi kogu Nõukogude Liidu Euroopa osa transpordisüsteemi ja katkestanuks teatud ajaks Saksamaa kaubavahetuse Nõukogude Liidu ja ka Balti riikidega. See häirinuks oluliselt Saksa sõjamajandust. Saksamaa sõltus Nõukogude Liidust ja Balti riikidest väljaveetavatest toidu ja toorainetest. Võimatu on vastata aga küsimusele, missugune olnuks Saksamaa reageering Nõukogude Liidu ja Balti riikide sõjale. Soome suutis osutada Nõukogude Liidule vastupanu kolm kuud. Küsimus, kui kaua suutnuks seda teha Eesti ja Läti ei saa olla teadusliku arutelu objektiks.

Teine alternatiiv: Balti riikide ühine esinemine Nõukogude Liidu nõudmiste vastu, pöördumine moraalse toetuse saamiseks Rahvasteliidu poole, emigratsioon valitsuste moodustamine. Meenutame et 1934. aastal sõlmiti Genfis nn. Üksmeele ja koostöö leping Eesti, Läti ja Leedu vahel, milles kolme riigi valitsused nõustusid leppima kokku ühise tähtsusega välispoliitilistes küsimustes ja andma vastastikku üksteisele poliitilist ja diplomaatilist abi. Lepingus nähti ette kolme riigi välisministrite perioodiliste või erakorraliste konverentside korraldamist. 1934. aastat septembrist kuni 1939. aasta veebruarini peetud Balti välisministrite konverentsidel leidis aset arutelu kolme riiki puudutavate välispoliitiliste küsimuste üle. Tõsi, see oli ebatõhus ja välispoliitilistes küsimustes puudus üksmeel. Eesti oli Rahvasteliidu liikmesriik. Eesti poliitikud ei lubanud endale isegi mõtet Rahvasteliidu toetusest. Tõsi Rahvasteliit oli 39. aasta Euroopas oma mõju minetanud, kuid sellele vaatamata pöördus Soome valitsus 1939. aasta detsembris abi ja toetuse saamiseks Rahvasteliidu poole. Nagu eelpool öeldud mindi kriitilisel hetkel ise Moskvasse, kusjuures naabritega küsimust ei arutatud.

Küsimus emigratsioonvalitsusest. Mitmed Balti riikide välissaadikud ja ka poliitikud ennustasid juba 1939. aasta sügisel, et nn vastastikuse abistamise lepingud toovad varem või hiljem kaasa iseseisvuse likvideerimise. Need kes seda mõistsid püüdsid suunata oma valitsust astuma samme emigratsioonvalitsuse moodustamiseks, selle tööks ja tegevuseks vajalike vahendite maalt väljatoimetamiseks.

Emigratsioonvalitsuse küsimuse analüüsimisel vaadelgem kõigepealt ka teiste Euroopa väikeriikide käitumist. Luxemburg okupeeriti Saksa vägede poolt ilma sõjalise vastupanuta. Suurhertsoginna Charlotte ja valitus põgenesid sakslaste saabudes Inglismaale. Hollandi armee astus võitlusesse, kuid see suruti viie päevaga maha. Kuninganna Wilhelmine koos kuningliku perekonnaga lahkus maalt ja moodustas Londonis eksiilvalitsuse. Belgias andis kuningas Leopold III armeele käsu alistuda ja kirjutas 28. mail alla kapitulatsiooniaktile. Püüdes säilitada trooni kuulutas kuningas end sõjavangiks. Valitsus lõi Londonis emigratsioonvalitsuse. Taani osutas maad okupeerivatele Saksa vägedele sümboolset vastupanu. Hukkus mõnikümmend sõdurit. Kuningas Christian X kutsus rahvast mitte vastupanu osutama. Kui Saksamaa nõudis uue valitsuse ametisse nimetamist, siis kuningas keeldus. Kuningas jäi siiski troonile ja Taani valitsus sunniti okupeerijaga koostööle. Norra osutas koos Briti vägedega sakslastele vastupanu. Selle lõppedes lahkus kuningas maalt ja lõi Inglismaal eksiilvalitsuse.

Vaatleme asja Eesti seisukohast. Ka siin on allikateks, mis valgustavad valitsuse emigratsiooni viimise küsimust saadikute erakirjavahetus ja pärast sõda ilmunud memuaarid. Mõte luua emigratsioonvalitsus polnud võõras ka Eesti poliitikutele ja diplomaatidele. Üheks kõige väljapaistvamaks isikuks kes nägi ette 1940. aasta juunikuu sündmusi oli endine riigivanem Jaan Tõnisson. Selleks, et valitsus saaks vajaduse korral jätkata võitlust väljaspool Eestit, nõudis ta korduvalt eraviisilistes jutuajamistes presidendilt inimeste ja raha riigist väljaviimist. Vastavate sammude astumist nõuti ka välisminister Piibult. Näiteks 1962. aastal kirjutas endine Eesti Rooma saadik Johan Leppik Kaarel Robert Pustale et oli neli kuud enne inkorporeerimist kirjutatud memorandumis soovitanud välisminister Piibul kaaluda riigikassa evakueerimist, laevade koondamist kindlasse kohta, saatkonna majade ja varanduste kirjutamist saadikute nimele, inimeste väljasaatmist välisdelegatsiooni moodustamiseks, sellele memorandumile.
Lepiku jäeti tema soovitused tähele panemata. "Tallinnas nähti asja paremini!", oli Leppik sunnitud ühes erakirjas tõdema. Nüüd pärast sõda kritiseeris Leppik teravalt Piipu ja valitsust: "Et üks Roosevelt Vene asjus toimib kurttõbisena, võib mõista, sest iga eurooplane teab, et ameeriklane välispoliitiliselt on alaealine, kui aga Eesti välisminister 1940. aasta suve algul Vene taktikat tõlgitseb sellisel viisil, peab meie kriitikast sentimentaalsus kaduma (ajalugu ei ole sentimentaalne). Märtreid on mitmeid sorti, igatahes on neid kahte laadi: teadlikke ja siis sarnaseid, kes pimedas komistavad kaevu…" Leppiku arvates võis küll austada uppuva laeva kaptenit, kes oli otsustanud laeva jääda. Selline ümberkäimine riigi ja rahva saatusega oli aga tema arvates lubamatu.

Miks jäeti emigratsioonvalitsused moodustamata? Kõigi kolme riigi ladviku arvates sai ainult Saksamaa Balti riike päästa. Kui 1939. aasta sügisel leidus neid, kes kahtlesid Saksamaa võiduvõimalustes, siis 1940. aasta suvel oldi selles veendunud. Emigratsioonvalitsuse moodustamine Saksamaal ei tulnud kõne alla. Selle moodustamine Inglismaal või USAs aga tähendanuks valikut Saksamaa vaenlaste kasuks.

Kolmas alternatiiv: vastastikuse abistamise lepingu või protektoraadilepingu sõlmimine ja täielik kapitulatsioon Nõukogude Liidu ees ja anneksiooni ettevalmistamine oma kätega - ehk alistumise Tšehhoslovakkia tee. See tee ka valiti.

Ebaõige oleks aga otsida Eesti jt Balti riikide hääletu alistumise põhjusi ainult muutunud rahvusvahelisest olukorrast. Erinevalt Soomest olid 1939. aasta Eesti ja Leedu riigid ilma tõelise rahvaesinduseta. Lätis puudus parlament üldse. Väikeriigi välispoliitika saab olla edukas vaid siis, kui sellega kaasneb edukas sisepoliitika. Demokraatlikud traditsioonid, demokraatlikku riigikorra ja jäägriliikumise olemasolu tegid Soome järgnemise Balti riikide eeskujule võimatuks.
Nüüd rohkem kui pool sajandit hiljem seisame küsimuse ees, kuidas hinnata hääletut alistumist ja Eesti juhtkonna käitumist 1939/1940 aastal. Ilmselt ühene sisukoht selles küsimuses pole saavutatav. Mitmed läände pääsenud Eesti poliitikud hindasid 1939/40. aasta sündmusi - olukorda, kus okupatsioon teostus kahepoolsete lepingutega - üheselt - reetmisena. Me ei saa aga kunagi teada, mis oleks juhtunud, kui 1939. aasta septembris oleks Tallinnas langetatud teistsugused otsused. Seega võib ka nõustuda nendega, kes väidavad, et hääletu alistumine ei päästnud küll riiki, aga säästis osa rahvusest, kes oli veel pool sajandit hiljem suuteline iseseisvuse taastama.

 

VIKTOR NIITSOO: RAHUMEELNE VASTUPANU NÕUKOGUDE OKUPATSIOONILE AASTAIL 1940-41

Nõukogude okupatsiooni üldiselt ja esimesest nõukogude aastat vaadeldes osutatakse suurt tähelepanu okupantide poolt eesti rahva kallal toimepandud repressioonidele. Repressioonidest kõva häälega rääkimise traditsiooni on lausa äriideena on sisse töötanud juudid, rõhutades igal hetkel nendele osaks saanus holokaustile. Praegune kära väidetavate lätlastest sõjaroimarite teemal on selle kinnituseks. Ent kui palju räägitakse juutide vastupanuliikumisest natsidele?
Tõepoolest olid võimukuriteod äärmiselt ulatuslikud ja võikad ning jätsid parandamatu haava rahva hinge. Samuti ei ole repressioonide ja vastupanu ulatus võrreldavad. Esimesed hõlmasid peaaegu kogu rahvast ja oli võrdlemisi avalikud. Kuigi vahistamisi toimetasid tshekistid ööpimeduse varjus ja suure salastamise õhkkonnas, ei saanud nad seda represseeritute sugulaste, tuttavate või töökaaslaste eest varjata.
Samal ajal hõlmas vastupanuliikumine represseeritutega võrreldes suhteliselt väikese arvu inimesi. Kui välja arvata vastaskandidaatide ülesseadmine Riigivolikogu valimistel 1940. aasta juulis ja rahvuslikult meelestatud isikute väljaastumised okupantide poolt korraldatud miitingute ajal, toimus vastupanu põranda all. Põrandaalused rühmitused ei saa juba konspiratsiooni kaalutlustel omada eriti suurt liikmeskonda ega võtta ette suurt kõlapinda leidvaid aktsioone. Kui siia juurde veel lisada totalitaristliku rezhiimile iseloomulik umbusklikkus võimuorganite poolt mittelähtuvate algatuste suhtes, maniakaalne salastatus, igal pool vandenõude ja mässude nägemine ning tegelike ja kujutlevate vaenlaste jälitamine, muutub põrandaaluste vastupanuorganisatsioonide mängumaa võrdlemisi ahtaks.

Põrandaluste organisatsioonide aktivistid jäid rahvale tundmatuks. Tagantjärele on nende tegevust võimalik restaureerida üksnes tänu nendes osalenute mälestustele või NKVD poolt avastatud ja vangistatud organisatsioonide liikmete süüdistusmaterjalide kaudu. Kui 1970.-1980. aastatel avastatud põrandaaluste rühmituste tegevus sai teatavaks tänu nende üle peetud kohtuprotsessidele (mis olid küll vormiliselt avalikud, ent sisse lubati valitud publiku kõrval vaid kohtualuste sugulasi), siis aastail 1940-1941 tabatud rezhiimi vastu üles astunuid nuhtlesid NKVD tribunalid või NKVD juures asuv erinõupidamine, mille istungid oli kinnised. Nii said näiteks ühes linnas või isegi ühes õppeasutuses tegutsenud põrandaaluste organisatsioonide liikmed teistest organisatsioonidest teada alles vangilaagrites.

Vaatleme alljärgnevalt käsitletaval perioodil Eestis aset leidnud vastupanu ilminguid.
Eesti rahvas võttis Nõukogude okupatsiooni vastu küll vaoshoitult, ent ei leppinud sellega kunagi. Samuti on väär arvata, et olid kuni Suvesõja puhkemiseni passiivne ohvritall, kellel kallal okupandid repressioone korda saatsid. Protestiavaldused ja vastupanu vallandusid kohe pärast maa anastamist võõrvõimu poolt.
Vastupanuliikumine algas Eestis sõltumata riigipea korraldustest-dekreetidest. See andis liikumisele algusest peale stiihilise ilme, sest mängust olid väljas need, kes peaksid vastupanu organiseerima, riigi poliitiline juhtkond, sõjaväelased, Kaitseliit, poliitiline politsei, samuti ühiskondlike organisatsioonide aktivistid. Vastupanu, mille kandjaks olid enamasti koolinoored, rajanes suures osas spontaansele protestile, vähem oli organiseeritud ja läbimõeldud tegevust. Eesti riigi juhtkond Nõukogude okupatsioonile mingit vastupanu ei organiseerinud, samuti ei püüdnud evakueeruda ja moodustada pagulasvalitsust. Seetõttu olnuks seadusekuulekalt eesti rahvalt raske oodata üldrahvalikku ülestõusu võõrvõimu vastu. Pealegi olid tingimused väga ebasoodsad ning jõudude vahekord oli eestlaste jaoks lootusetu.
Esimese organisatsioonina, mis pidanuks vastupanu organiseerima, saadeti laiali Kaitseliit. Sellega seoses korjati ära kõik kaitseliitlaste ja eraisikute valduses olevad relvad. Kuigi mõned Kaitseliidu malevad püüdsid relvi peita, mängis siin nende vastu hea arvepidamine relvastuse üle. Kõrvale suudeti panna minimaalne kogus relvi ja laskemoone. See andis teravalt tunda Suvesõja päevil.

Vaatamata näilisele hillitsetusele ei suutnud sugugi mitte kõik oma emotsioone maha suruda. Vastumeelsus vägivallaga pealesurutud uuele korrale avaldus spontaansetes protestiavaldustes, mis leidsid aset võõrvõimu poolt algatatud "eesti töötava rahva" meeleavalduste ajal. Mitmeid protestiavaldusi kutsus esile Vabadussõja mälestusmärkide hävitamine okupatsioonivõimude poolt. Nende protestiaktsioonide tagajärjeks olid kümned arreteeritud, kellega NKVD õiendas julmalt arved.
Noorem põlvkond aga ei vaevunud varjama oma iroonilist suhtumist sovetlike ümberkorralduste suhtes. See hoiak avaldus eriti koolides, kus algatati vaidlusi komnoortega, keda sel ajal oli veel väga vähe. Tihti tuli ette komnoorte boikoteerimist, kuid esines ka juhtumeid, kus mõnele agaramale noorpunasele anti korralik nahatäis. Kompartei ajaloo ja Nõukogude konstitutsiooni tundides esitati õpetajatele "konksuga" küsimusi, millele vastamisel sattusid viimased tõsistesse raskustesse. Samuti oli kombeks koolimiitingutel esinejaid välja vilistada või nende kõne ajal solvavaid häälitsusi kuuldavale. Mõnikord kutsusid juhatajad kõnelema kompartei tegelasi, kelle sõnavõtte üritasid õpilased jalgade trampimise, mahaplaksutamise, vahelehüüete ja vilega segada.
Vastumeelsed olid ka rongkäigud, mis korraldati 1. mai ja oktoobripöörde aastapäevade puhul, kus õpilastel tuli kanda punalippe, loosungeid ning kompartei ja riigijuhte kujutavaid plakateid. Osavõtmine oli sunduslik kõigile õpilastele, kõrvalehiilijaid karistati kuni koolist väljaheitmiseni. Raskusi aga tekitas punaatribuutika kandjate leidmine, seda ei soovinud teha ükski õpilane. Rinnas pidi kandma punaseid lindikesi ja tribüünist möödumisel pidi tervitama kommunistlikke juhte. Tavaliselt marsiti tribüünist mööda vaikides.
Koolinoortelt nõuti ka nõukogude patriootiliste laulude laulmist. Protesti märgiks ei lauldud kaasa, vaid maigutati lihtsalt suud imiteerides laulmist. Või siis Internatsionaali puhul lauldi eriti valjult ja hoogsalt salmi, kus olid järgmised sõnad: "Kord peksab tasumise äike kõik ahned koerad laiali/.../". Üsna varsti levisid õpilaste seas ümbertehtud sõnadega Internatsionaali ja teiste nõukogude laulude tekstid, mida oma seltskonnas innukalt lauldi. Stalini ja tema kaaskonna, samuti kohalike võimumeeste kohta sepitseti anonüümsete autorite poolt arvukalt vemmalvärsse.

Kui võimud asusid hävitama Vabadussõja monumente muutusid vaiksed protestid avalikeks pahameelepuhanguteks. Üheks suuremaks protestiavalduseks kujunes Tallinna Reaalkooli ees paikneva Vabadussõjas langenud õpetajatele ja õpilastele pühendatud ausamba (autor Ferdi Sannamees) hävitamine.
Võimas rahvuslik meeleavaldus puhkes 18. juulil 1940 Tallinnas Kadrioru staadionil toimunud Eesti-Läti jalgpallimaavõistluse järel. See maavõistlus, mis jäi Eesti rahvusmeeskonnale viimaseks, kogus staadionitribüünidele üle 10000 pealtvaataja. Kuigi viimastel aastatel olid lätlased eestlastest jalgpallis olnud tugevamad, võitis seekord Eesti tulemusega 2:1. Eesti meeskonna rünnakuid saatis võimas ergutuskisa ja sini-must-valgete väikelippude lehvitamine. M?ned tundmatuks jäänud aktivistid olid neid enne mängu rahvale jaganud, pealtvaatajad olid lipukesed riiete all peidus staadionile kaasa toonud ning mängu ajal võeti need välja. Mängu järel väljakult lahkuvat võidukat Eesti meeskonda tervitati hümni laulmisega, millega ühines 10000se pealtvaatajaskonna võimas koor.
Võidujoovastuses rahvas ei tahtnud kuidagi laiali minna. Siis aga kostusid hüüded: "Lähme presidendi juurde!" Osa rahvast suunduski presidendilossi poole, ent lossini demonstreerijad ei jõudnud, sest Presidendi lossi ümbruses varitsenud Punaarmee soomusautod peletasid rahva laiali. Sellel demonstratsioonil olid väga tõsised tagajärjed. Vahistati suur osa Eesti Jalgpalliliidu ja Eesti Spordi Keskliidu juhatusest.

Protestiavaldused puhkesid ka okupatsioonivõimu korraldatud miitingutel ja rongkäikudel, kuhu meelituste ja ähvardustega aeti kokku peamiselt suuremate käitiste ning riigiasutuste töötajad. Nende massiüritustega püüti jätta mulje, nagu sünniksid Eestis toimuvad muutused rahva tahtel. 1940. aasta juunis-juulis toimunud miitingutel püüdsid opositsiooniliselt meelestatud isikud, peamiselt noored, väljendada protesti Eesti okupeerimise ja annekteerimise vastu. Üheks levinumaks protestivormiks oli sini-must-valgete lintide demonstratiivne rinnas kandmine.
Kui 17. juulil Tallinnas toimunud rongkäik suundus Pikale tänavale tervitama NSV Liidu saatkonda, puhkes saatkonna rõdul viibivate Moskva emissaride silme all kähmlus kolonnis punalippude seas kantava sini-must-valge lipu pärast. Rahva Omakaitse (RO) tegelased püüdsid lippu ära võtta. Lipu kaitseks astusid välja Eesti sõdurid, kellega liitusid ka pealtvaatajad. Ühisel jõul suudeti RO meeste rünnakud tagasi lüüa ja lippu kaitsta, ent lipp kisti võitlustuhinas ribadeks. Sini-must-valge ribasid kui väärtuslikke reliikviaid jagati lipu kaitsjate vahel, kes tõsteti juubeldava rahvahulga poolt õlgadele, samas vallandusid spontaanselt rahvuslikud laulud.
Sellised väljaastumised tõid kaasa paljude neis aktiivselt osalenute arreteerimise NKVD poolt. 20. oktoobril 1940 arreteeriti NKVD poolt Tartu Vene Kolledzhi õpilane ja endine Kaitseliidu rühmavanem Erik Heine (1919), keda süüdistati selles, et ta Tartus 23. juunil toimunud meeleavalduse ajal jagas inimestele sini-must-valgeid lindikesi, üritas maha kiskuda Tartu Raekoja tornist punalippu ja heisata sinna sini-must-valget. Peale selle süüdistati teda nõukogudevastase organisatsiooni moodustamises. Vaatamata peksmisele (esihambad löödi kirjapressiga välja), ei tunnistanud ta organisatsiooni kohta midagi. Tema saatuse ainetel on kirjutanud mitu raamatut Arved Viirlaid.
26. aprillil 1941 arreteeris NKVD TRÜ õigusteaduskonna cum laude lõpetanud Andres Raska (1916). Raska oli silmapaistev üliõpilane, andekas sportlane ja aktiivne Eesti Üliõpilaste Seltsi tegelane. Raskat süüdistati selles, et ta 22. juunil 1940 Tartus toimunud miitingu ajal kandis sini-must-valget rinnalinti ja jagas neid teistele. Samas oli Raskal kokkupõrge punategelase Max Laossoniga, mis lisandus süüdistusmaterjalile. Raskale mõisteti küll tolle aja kohta tühine 5 aastat laagrit, ent ta suri Kirovi linnavanglas, täpne surmaaeg on teadmata. Ka tema elukäik on kirjandusse jäädvustatud (Jaan Kross Paigallend).
Veel väärib näitena esile toomist 22. juunil 1940 Tallinnas Kadriorus toimunud meeleavaldust, sama päeva õhtul toimunud punase lumpeni kuuli läbi tulevahetuses hukkunud sidepataljoni sõdur Mandri matust ja 23. juuni õhtul Pirital peetud Võidutuld, mille osalemise eest arreteeriti 1940 ajalehe Rahvaleht karikaturist Oskar Veldemann. Kadrioru demonstratsioonil olid osalejad otsustanud valida neljaliikmeline de-legatsiooni, kellele tehti ülesandeks viia presidendile lilli. Delegatsiooni kuulus ka O. Veldemann. Lilli üle anda siiski ei õnnestunud, sest presidenti ei olnud parajasti kohal. Lilled anti edasitoimetamiseks üle kolonel A. Jaaksonile. O. Veldemannile mõisteti erinõupidamise poolt 10 aastat. Ta suri 24. detsembril 1942.

Eesti poliitiline juhtkond püüdis ebasoodsast olukorrast võtta maksimumi legaalsete vahenditega, organiseerides vastaskandidaatide ülesseadmise Riigivolikogu valimistele. See oli ainuke legaalne samm, mida võis nendes tingimustes ette võtta. Ilmselt loodeti tõsimeeli, et Eesti puhul kohaldatakse sellist mudelit, mis tänapäeval eelkõige Hiina näitel on saanud tuntuks nimetuse all "üks riik, kaks süsteemi". Paraku tuli neis lootustes peagi pettuda.
5. juulil 1940 tehti raadio teel teatavaks nüüd juba uute võimude marionetina toimiva president Pätsi otsus nr. 175, mille kohaselt korraldatakse Riigivolikogu uued valimised ja Riiginõukogu uue koosseisu kujundamine 14.-15. juulil 1940. Tegemist oli seni veel kehtiva Eesti Vabariigi põhiseaduse ja valimisseaduse jämeda rikkumisega. 1938. aastal kehtima hakanud põhiseaduse § 68 kohaselt oli presidendil õigus määrata Riigivolikogu uue koosseisu valimisi enne viie aasta möödumist, kui seda n?uavad riiklikud kaalutlused. Sel juhul pidid valimised toimuma hiljemalt neljakümne viie päeva kestel arvates presidendi otsusest. Kuigi formaalselt mahtus 11-päevane ettevalmistusaeg põhiseaduses n?utud oli 45 päevase tähtaja sisse, oli see vastuolus valimisseadusega, mille § 27 nägi ette valimiste korraldamise hiljemalt 35 päeva pärast valimiste väljakuulutamist.
Ehkki uue "seadusandliku kogu" suhtes oli vähestel illusioone, võimudepoolse "Töötava Rahva Liidu" liidu kandidaatide vastu seada üles alternatiivseid kandidaate. Rahvuslikud ringkonnad nägid nendes valimistes võimalust päästa needki vähesed omariikluse jäänused, mis pärast Eesti okupeerimist olid veel säilinud. Teisalt tõukas valimistele osalema demokraatiakogemus, mille kohaselt valimiste boikoteerija jääb igal juhul kaotajaks.
Kuigi kandidaatide esitamiseks jäi ainult kolm päeva, suudeti tähtajaks 9. juuli õhtuks 66 valimisringkonnas 80-st üles seada 78 kandidaati. Põhimõtteks oli vastaskandaate valitsuse liikmete vastu mitte esitada.
Legaalse vastasrinna olemasolu, selle organiseeritus ja valmidus mängida kaasa uute võimude reeglite järgi tekitas Eestis toimuva niiditõmbajas Zhdanovis suurt ärevust. Olid ju valimised korraldatud selleks, et anda Eesti annekteerimisele seaduslik välimus, mida vajati lääneriikide rahustamiseks. Samas ei saadud mingil juhul lubada, et valituks võiks osutuda mõni rahva seas populaarne tegelane, kes ei kuulunud "Eesti Töötava Rahva Liidu" nimekirja. Selline oht tuli eos likvideerida. Esimese sammuna avaldati Varese valitsuse poolt 9. juulil täiendav korraldus Riigivolikogu valimiste kohta, millega Riigivolikogu valimise seaduse § 31 täiendati uue lõikega järgnevas sõnastuses: "§ 31 8. lõige: Et vältida Riigivolikogu valimiste kasutamist Eesti Vabariigile ja Eesti rahvale kahjulikkude eesmärkide huvides, tuleb kandidaatide esitamiskirjade esindajail esitada ringkondade-komiteele hiljemalt 10. juuliks 1940 kell 14 vastava kandidaadi valimisplatvorm. Valimisplatvormi mitteesitamisel tühistatakse vastava kandidaadi esitamiskiri ringkondade-komitee poolt." Edasi oli öeldud, et korraldus pannakse kehtima telegraafi teel. See korraldus tehti raadio teel teatavaks 9. juulil kell 23.
Vastasrind reageeris sellele kitsendusele kiiresti koostades valimisplatvormi kava, mis sõnastati järgmiselt:
"1. Kaitsta Eesti Vabariigi põhiseaduslikku korda.
2. Toetada Eesti Vabariigi Valitsust tema deklaratsiooni alusel.
3. Nõuda Eesti Vabariigi ja NSVL vahelise lepingu täpset ja ausat täitmist."
See platvormi kava saadeti telegraafi teel ka teistele kandidaatidele ja ettenähtud tähtajaks oli kõigil platvorm esitatud.
Pärast seda lõpetasid uued võimud valimiseeskirjadega manipuleerimise ja asusid vastasrinna kandidaatidele avaldama otsest survet, et need oma kandidatuuri ise taandaksid. Kes keeldus vabatahtlikult tagasi astumast, selle taandasid valimisjaoskonnad. On vist ülearune märkida, et siinkohal rikuti järjekordselt valimisseadust. Nimelt sätestas Riigikogu valimisseaduse § 36, et kandidaadi esitamiskiri ja kandidaadi teadustus ei ole tagasivõetavad. Lõpptulemusena kõrvaldati valimisnimekirjadest kõik valitsuse poolt esitatud Töötava Rahva Liitu mittekuuluvad kandidaadid. Nii saavutati tulemus, kus Riigivolikogu valimistel osales 82,6% ja "Töötava Rahva Liidu" poolt hääletas 92,2% valijaist.

Kuna Eesti territoorium oli üle ujutatud okupatsioonivägedest ja NKVD tegevus muutus üha ulatuslikumaks, olnuks avalik või relvastatud vastupanu selge enesetapp. See pidi jääma soodsamaid aegu ootama. Neis tingimustes oli mõeldav üksnes põrandaalune tegevus ja sedagi nende isikute poolt, kes seni ei olnud ühiskondlikus elus silma paistnud. Endistel riigi- ja poliitikategelastel hoiti NKVD poolt teraselt silma peal ning neil oli mõeldamatu midagi üritada. Nii kujuneski välja, et põrandaaluse vastupanuliikumise kandjaks said peamiselt koolinoortest koosnevad salaorganisatsioonid. Ent oli ka mitmeid organisatsioone, mille liikmed olid koolipoisieast ammu väljas.
Põrandaalused vastupanugrupid tekkisid vahetult pärast Eesti okupeerimist ja tegutsesid kuni Saksa vägede saabumiseni. (Mõned rühmitused tegutsesid ka Saksa okupatsiooni ajal ning nende tegevus jätkus pärast Eesti taasvallutamist Punaarmee poolt.)
Rahvusarhiivi filiaali Parteiarhiivis säilitatavate NKVD toimikutes sisalduvatest süüdistusmaterjalidest nähtub, et suurem osa süüdimõistvaid otsuseid käsitles osalemist "kontrrevolutsiooniste mässuorganisatsiooni" või "nõukogudevastase natsionalistliku organisatsiooni" tegevuses. Esimesi süüdistati kavatsuses kukutada nõukogude võim Eestis, teiste puhul oli tegemist vaid nõukogudevastase natsionalistliku propagandaga. Vastavalt sellele diferentseerusid ka karistused: mässuorganisatsioonide liikmete puhul kohaldati sageli "sotsiaalse kaitse kõrgemat määra" - surmanuhtlust mahalaskmise läbi, samal ajal kui nõukogudevastasesse organisatsiooni kuulumise eest võis pääseda 2-5 aastaga.
Seega oli enamus "kontrrevolutsioonilisi mässuorganisatsioone" NKVD looming. Rikkaliku repressioonipagasiga NKVD nägi igas rahulolematuse ilmingus rezhiimi kukutada üritavat vandenõu ning püüdis tegelikke ja kujutletavaid "klassivaenulikke elemente" eos likvideerida. Kui märgati mõnd kahtlast seltskonda, püüti sinna oma agente sokutada.
Tshekistide küüsi sattunute kohta käibis põhimõte: "leidus inimene, leiame talle ka paragrahvi." Tõrksate suhtes rakendati kogu NKVD uurijate piinamisarsenali, mida on kujukalt kirjeldanud Aleksandr Solzhženitsõn Gulagi arhipelaagis. Enamasti sellest piisas, et panna ülekuulatavaid omaks võtma ükskõik kui absurdseid süüdistusi, et ainult päästvasse vangikongi tagasi pääseda. Nagu allpool näeme suutis vaid mõni üksik piinakonveierile sattunu kindlaks jääda, mitte reeta kaaslasi või omaks võtta ilmseid valesüüdistusi. Suuremal osal vangistatutest käis see üle jõu.
Mitte alati ei jõudnud NKVD uurijad eesmärgile kondimurdmismeetoditega. Tihti kasutati meelitamist ja arreteeritule lubati igasuguseid kergendusi tingimusel, et ta süü üles tunnistaks ja kaasosalised üles annaks. See aga oli aeganõudev meetod, mida kasutati suhteliselt harva.

Põrandaaluseid rühmitusi oli kolme liiki. Suurem osa neist oli moodustatud kooli või sõpruskonna baasil. Tegevus seisnes informatsiooni kogumises ja levitamises peamiselt lendlehtede ja seinakirjutiste (grafiti) näol. Tegeldi ka sini-must-valgete lippude heiskamise ja lillede asetamisega purustatud Vabadussõja monumentide alustele. Mõnel juhul koguti relvi. Organisatsioonide programmidest, aga samuti vangistatud liikmete ülekuulamisel antud ütlustest nähtub, et Eesti tulevikku kujutati ette Eesti-Soome ühisriigina. Olgu märgitud, et sama ideoloogia läbib ka täiskasvatutest koosnevate organisatsioonide programmilisi dokumente. Nähtavasti oli ühelt poolt Eesti juhtkonna kapitulantlik tegevus riigi iseseisvuse hoidmisel, teisalt Soome kangelaslik ja edukas võitlus oma iseseisvuse eest oli rahva seas külvanud pessimismi Eesti kui iseseisva riigi väljavaadete osas.

Teise grupi moodustasid koolipoisieast väljakasvanud, ent veel kahekümnendates noored, kes valmistusid välja astuma Nõukogude-Saksa sõja puhkemisel. Koguti informatsiooni, loodi sidemeid Soome põgenenutega (oletatavasti Toomas Hellati ja Leo Talgre seltskonnaga), samuti püüti hankida relvi. Oldi sidemetes ka teiste rühmitustega.

Eraldi tuleb ära märkida ajalehe Uus Eesti endise ajakirjaniku Ülo Maramaa juhitud Päästekomitee tegevust. Erinevalt teistest organisatsioonidest, mis olid moodustatud peamiselt kooliõpilaste poolt, koosnes organisatsioon endistest Eesti Rahvuslaste Klubi (ERK) ja Isamaaliidu liikmetest. Tegemist ei olnud küll tipppoliitikutega, ent Päästekomitee juht Ülo Maramaa oli olnud ERK juhttegelasi. Suurem osa neist olid olnud aktiivsed Kaitseliidu tegelased. Organisatsioon asutati 1940. aasta juulis. Organisatsiooni eesmärkideks oli üles ehitada ülemaaline põrandaalune organisatsioon, mis asuks tegutsema, kui rahvusvahelise olukorra muutudes ja nõukogude võimu nõrgenedes avaneb võimalus aktiivseks tegevuseks. Seni tuli olla ooteseisundis ja aktiivsest tegevusest hoiduda. Ü. Maramaa tegi ettepaneku nimetada loodav organisatsioon uueks Päästekomiteeks, mille ilmseks eeskujuks oli 1918. aasta veebruaris moodustatud Päästekomitee, mis enne saksa okupatsioonivägede tulekut kuulutas välja Eesti iseseisvuse. Olulist teavet Päästekomitee kohta annavad Ü. Maramaa omakäelised tunnistusi organisatsiooni ülesehituse ja liikmete kohta. 96 selge ja ühtlase käekirjaga lehekülge sisaldavad järgmisi peatükke: Tallinna organi-satsioon, Muud harud. A. Noorte haru, Maakonnad, Raadio-side Soomega, Informatsiooni hankimine sakslastelt, Konspiratsiooni küsi-mus ja sidesüsteem. Peatüki Tallinna organisatsioon lõppu on Ü. Maramaa visandanud organisatsiooni ülemaalise struktuuri skeemi. Nende pihtimustes andis Ü. Maramaa tshekistidele välja 67 isikut, kellest enamiku osa Päästekomitee tegevuses piirdus sellega, et nimetatud isikuga oli räägitud organisatsioonist ja vajadusest organiseerida vastupanu okupatsioonivõimule. (Eriti võigas on lugeda Ü. Maramaa tunnistusi tema elukaaslase Estonia operetiprimadonna Gerda Murre kohta. Murre saatusest on kirjutanud prokurör H. Tõnismägi.) Suurem osa neist isikutest arreteeriti. Ehkki nende osalemist organisatsiooni tegevuses ei suutnud NKVD vilunud uurijad alati tõestada, ei pääsenud nad siiski repressioonidest. Kontrrevolutsioonilisest organisatsioonist mitteteatamise eest said nad kõik rängad karistused.
Päästekomitee tuumik arreteeriti NKVD poolt 1940. aasta lõpul ja 1941. aasta algul. Tshekistide andmetel arreteeriti 119 Päästekomiteega seotud isikut, nende seas 21 Punaarmee koosseisus olevate rahvusväeosade sõjaväelast. Juhid eesotsas Ü. Maramaaga lasti maha, teistele mõisteti pikaajaline vanglakaristus, mille vähesed üle elasid.

Põrandaaslustest vastupanuorganisatsioonidest tasub esile tõsta 1941. aasta märtsis moodustatud Tartu Tervishoiumuuseumi (ETM) organisatsiooni, mis asus Kindral Põdra tänaval otse NKVD maja vastas. Asukoht oli soodne, kuna tshekistidel ei tulnud pähegi, et keegi söandaks otse nende nina all vastupanu organiseerida. Samas oli võimalik muuseumi akendest jälgida NKVD majas toimuvaid liikumisi ning sel viisil avastada aktiivsemaid kaasajooksikuid ja agente. Organisatsiooni esialgse "kolmiku" moodustasid ETM-i juhataja Aleksander Koskel, asjaajaja Karl Aun ja üliõpilane L. Kriisa, kes kõik olid Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed. Hiljem täienes koosseis uute liikmete kaasatõmbamisega. Tegevus piirdus informatsiooni kogumise ja analüüsiga. Arutati omavahel põrandaaluste gruppide organiseerimise laiendamist, nende tegevuskava, isikute tegevust ja nende usaldatavust, informeeriti üksteist kommunistide tegevusest, toimuvaist muudatusist tegelikus elus, sidemete otsimisest ja loomisest metsavendadega maal, relvade muretsemisest jne. ETM-i grupp jäi NKVD poolt avastamata ja etendas koordineerivat rolli Tartu vabastamislahingutes Suvesõja päevil.

NKVD materjalidest ei selgu, kuidas repressiivorganid jõudsid vastupanuorganisatsioonide jälile. Võib oletada, et enamasti toimus see salaagentide tegevuse tulemusel. NKVD vangikambrisse sattunutelt aga suudeti piinamiste abil välja pressida andmeid oma kaaslaste kohta, kes arreteeriti ning oli omakorda sunnitud andma tunnistusi oma tuttavate kohta. Samuti sunniti väljakannatamatusse olukorda aetud vangistatuid tihti oma võtma kõige uskumatumaid süüdistusi.
Ometi oli mitmeid organisatsioone, mis jäid tšekistide poolt avastamata. Suurem osa nende liikmetest osales aktiivselt Suvesõja lahingutes.

<TAGASI